10 suvist juttu +

September 03, 2008

kuusteist

Veigo oli jalutanud linna piirist välja. Käed taskus ja pleier peas astus ta mööda maantee vasakut äärt, kust paremale üle sõidutee jäi elamurajoon äärelinna viimaste väikeste armsate majakestega, vasakule aga lihtsalt suur tühi rohuväli. Maantee sirutus tema ees pikalt ja kutsuvalt kaugusesse, ning kaugel ees oli näha üksiku vastu tuleva inimese siluetti.
"Tänänänn-nänn-nänn - - pumm!" liigutas Veigo muusika saatel edasi astudes kergelt huuli. Tibutas vaikselt seenevihma, mis lõi kaunis õhtuvalguses õhu naturaalselt selgeks ja värskeks, ning tee äärest märjalt aasalt tõusvad lõhnad lausa hullutasid Veigot, kui mitte lihtsalt ei pannud nautima oma looduslikkust.
Tee peal vastu liikuv kogu lähenes pikkamisi, ent näis ikka veel väga väike, kuna oli kaugel. Unistavalt pööras Veigo pilgu paremale majakeste poole ja imetles neid selles selges õhus ja valguses, mis oli silmale just paras ja kujutas maju oma punaste katustega nagu väikseid mänguasju.
"Ma armastan teid..." sosistas ta hoonete poole.
Kaugematel silmapiiridel võis näha läbipaistmatu massina puid ja nende latvade sakilisi kontuure. Mõeldes, et just selline võis silmapiir vabalt välja näha ka miljon aastat tagasi ja nägemata oma pea kohal ainsatki tehislikku katust, tundis Veigo seda kummalist tunnet, et ta on vaba - täiesti vaba selle maailma asustaja. Huvitav, ehk tunneb samamoodi ka see inimene, mõtles Veigo isiku kohta, kes oli jõudnud veelgi lähemale.
Ühel hetkel nad kohtusid. Ja möödusid.

September 01, 2008

viisteist

Läraki! Leidis R. visatud pooltühi pudel Spiato selja, sundides Spiato ümber keerama.
"Pargi oma krüsa mujale, papa carlo", ütles R.. "Jah", toetas M., "võib olla sõidad sellega, noh, ütleme, where the sun doesn't shine." R. ja M. irvitasid enesekindlalt. Spiato vaatas neid tõsiselt. "Oh, you think thats funny?" küsis ta, "You think that's funny!?!" küsis ta uuesti. "I'll show you whats funny!" Spiato läks auto pagasinku juurde, avas selle ja võttis välja golfikepi. R. ja M. vahetasid pilke, ent enne kui nad jõudsid midagi järeldada, raksasid mõlema pihta tugevad hoobid golfikepiga. Spiato tümitas tülinorijaid suurema vaevata ja armutult. Kui ta lõpetas, lisas ta: "Now THATS funny!", seistes kahe ägiseva kogu kohal.

neliteist

Just selliste tunnetega heitis ta voodisse. Ta oli väsinud. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kõik ei olnud läinud päris nii, nagu ta oli plaaninud. Ta pani pähe kõrvaklapid ja kuulas muusikat. Varsti ta uinus. Pleier vahetas vaikse plõgina saatel lugu. Magavatesse kõrvadesse kostus laulja hääl: "If love were not, you'd had to make it up, you'd had to make it up, you'd had to make it up...." Armastus oli nii või naa.

kolmteist

"Nii see siis ongi" ütles Wayron väsinult. Ta oli oma pronksise sõjahobusega teel olnud juba kaks päeva ja tema silme ees laius Tumeda Päikese valduste trööstitu, otsatu ja kõrvetav kõrb. Peamiselt vaikides vahtis ta seda istudes oma kurnatult lonkiva hobuse seljas. Ta ei teadnud enam, mis saab edasi. Lootus oli lahkunud sellelt maalt. Aga vähemalt on siin keegi, mõtles Wayron, sellel muidu täielikult inimtühjal maal.

kaksteist

"Liiguta end rohkem, käi jalutamas, käi näiteks iga nädalavahetus ühest linna otsast teise" , oli psühholoog ütelnud. No selge selge, mõtles Ingvar. See ei ole mingi probleem. Olles mõnda aega südilt kõndinud, jõudis ta parklani. "ühest otsast teise, ühest otsast teise..." korrutas ta oma peas. Korraga märkas ta taksot. "Ühest otsast teise!" tundis ta järsku suurt rõõmu. Peaegi vaatas ta ümbruskonda läbi autoakna.
"Ma tõesti ei tea, miski ei ole aidanud, mitte miski ei ole tõesti aidanud", rääkis ta psühholoogile mureliku ilmega. "Võib-olla on teil mingeid uusi ideid?"

üksteist

Levis vedeles madratsil akna all, lõug patja surutult silmitses ta oma kontspekte lugevat Raitu.
"Kui kaua sa niimoodi vastu pead?" küsis ta.
"Sa teed kogu aeg tööd, miks sa kunagi ei puhka, sellel ei ole ju mingit mõtet."
"Aga kes võiks selle töö minu asemel ära teha, mida ma praegu teen?"
"Sa ei vastanud mu küsimusele. Ma ütlesin, et sellel ei ole mingit mõtet, miks sa ei võiks puhata?"
Rait vaatas Levisele otsa ja vaikis, justkui mitte tahtes vastata.
"Mida sa näed, kui sa vaatad sellest aknast välja, mis sellest läheb paremaks, kui sa selle töö ära teed?"
"Ma näen ühte, pidevalt muutuvat maailma", vastas Rait.

kümnes

Leho vedeleb unistades akna all madratsil ja vaatab igatsevalt aknast välja. "Kes küll vastaks kõigile nendele küsimustele?", õhkab ta. Samas arvutis surfav Mati alustab silmi tõstmata vastuseks sotsiaalset häälitsust: "Määäääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää - oot mida?"
"Noh, et kes ikkagi vastaks kõigile nendele küsimustele?", kordab Leho.
"Määäääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääääää - oot mis küsimustele?", lõpetab Mati.

üheksas

"Ja mis siis vene ajal nii väga viga oli?" küsis vanaema.
"Üks asi võib olla majandus, aga küsimus on ka põhimõttes, kui sajad inimesed surid metsades sõdides ja võideldes selle võimu vastu, kuidas sul häbi ei ole nüüd öelda..."
"Sina ära mind häbista" lõikas vanaema noorele Levisele vahele. Ent Levis jätkas:
"Ma tean ka seda, et paljud inimesed on selle osas ignorantsed, ja sisuliselt on nad väikese kasu nimel valmis oma vanaema maha..."
....Vanaemal oli kiire. Ma pean Avakate tulekuks maale jõudma ja ettevalmistusi tegema. Et kui nad tulevad, oleks kõik valmis. Ma ei saa seda viimasele hetkele jätta, oli ta öelnud.....
....Levis vakatas. Vaadanud vanaemat, pööras ta pilgu ära. Mõnda aega istus ta vaikselt. Vanaema kolistas pottidega. Levis ei tahtnud tülitseda, ent kui ta nüüd ütleks midagi lepitavat, tunnistaks ta oma teooria, nägemuse vildakust. Ometi oleks hea mõelda, et tõde lõppkokkuvõttes annab parema tulemuse, et me ei vaju täielikult inimlike nõrkuste mülkasse, vaid et midagi asub ka kõrgemal, mille poole vaatamine tõstab meie näod välja veest. Isegi kui me oleme lainetes. Oleks ometi mingi valgus, mingi sisu, mingi mõte.
"Ma loodan, et sa minust valesti aru ei saanud. Sellisel juhul ma vabandan, vanaema." ütles Levis. Avakate tulekuni oli veel natuke aega.

kaheksas

"Selle eest sa veel maksad!" kostus telefonist Evra inisev hääl. Jason kuulas seda vaikse jõuetu ohkega. Töö tema äripartneriga ei olnud kerge. "Arvata vaid, et sina plaanid Sami juurde minna! Ah et sina oled siis kõva otsustaja ja mina vaadaku pealt!" "Ise sa ju ei tahtnud seda asja ajada, ent seda on vaja teha", vastas Jason üritades jutuga kusagile jõuda. "No kuidas ma saingi tahta, kui asjad siin firmas ei arene!?" räuskas Evra edasi: "Minu raha on minu raha ja rohkemgi veel!" lõugas ta ja lõi toru hargile. Jason parkis auto ja astus välja, ta nautis ilusat suvist ilma teel autost hoonesse, ta suutis sellest alati rõõmu tunda.
Jason jõudis kontorisse. Ta astus trepist üles. Evra oli viimase kuuga kaotanud börsil peaaegu kõik oma säästud. Ta oli üritanud "puhtaks pühkida", ent kõik ei olnud klappinud. Nüüd vajas ta abi. "Tervist" ütles Jason. Evra vajus õnnetult kössi. Toonus tema näost näis kusagile kaduvat. Jason astus edasi. Akna taga oli talveilm ja ta teadis, et kui ta ei taha pikalt tegeleda oma auto lumest puhtaks kraapimisega, peab ta õige pea välja sõitma. Nii see siis oligi.

seitsmes

Wolfi nägu oli paistes, pundunud ja verine. Ometi pidi ta minema edasi, uks-ukse ja koridor-koridori järel pidi ta kammima seda neetud ehitist. Kui ma ei eksi, ja siin urgastes võis tihti eksida ja unustada, oli vabadus see, mida ta otsis. Ta jõudis järgmise ukse taha. Uks avaneb ja Wolfenstein vajub tahapoole tema enese relva tõukejõust, mis pritsib valimatult kuule avanenud ukse tagant ilmunud sõdalaste poole. Sisse, välja. Uuesti tuld, üks mees veel, reamees. Ruumide rõskus, ja akende puudumine andsid põhjust otsida lifti (ja kuna algversioon töötas vaid ühel tasapinnal korraga). Aidake mind siit ometi välja! Röökis Wolfenstein. Viimaks jäi ainukeseks võimaluseks massiivse musta uksega ruum, mis oli kindlalt lukustatud. Tänu võtme puudumisele ei saanud Wolfenstein sinna kuidagi minna. Jõuetult ja meelt heites kolas ta juba tuldud teed, otsides võtit, mis oli peidetud. Viimaks ta peatus. Sõnatult vahtis ta tema ees kerkivat arulagedalt ülespuhutud ja üleelusuuruses portreed Hitlerist. Ta tõstis automaadi ja sihtis seda. Lasi sellel taas langeda. Vaatas pilti veel. Võttis seejärel vöölt püstoli ja sihtis pildile täpselt kõige uhkema ja esileulatuva ordeni pihta. Enne kui lasu kaja jõudis hajuda, tõusis kuuldavale krigin, mida tekitavad üksteise vastu hõõrduvad kiviplokid. Hitleri nägu Wolfensteini ees hakkas korraga taganema.

kuues

Svern oli väsinud. Rahulikul, otsekui tuikuval sammul, hõlmad lahti, astus ta mööda tänavat ja lasi sügistuulel enese vastu puhuda. Ta tahtis seda endiselt teha, ent enam ei olnud kindel, kuidas. Võib-olla oli ta liialt uljas olnud oma esialgsetes plaanides. Ma tean, et ma suudan, ütles ta enesele siiski. Helises telefon.Tal oli olnud aega, ent seda jäi aina vähemaks. Oda liigub b7-f8. Kuningas jääb kaitseta. Vanker d6-d4. See muutub absurdseks. Telefon helises uuesti. Svern vaatas ekraani tumma näoga. Keegi tahtis teda kätte saada. Ent juba homme pidi ta superarvutiga viimase mängu pidama ja ei soovinud kellegagi rääkida. Ta vajus uuesti mõttesse, lipp g4-c5, ettur i2-i3. Miks ma seda teen, küsis ta eneselt, kui oli end niimoodi mitu tundi vaevanud, pea juba hämarduvas linnas korraks kuklasse lükates. Lõpuks jäi ta seisma. Ta oli eksinud. Ma tean, et ma suudan, ütles ta uuesti. Aga kui ei suuda, tekkis mõte. Telefon helises uuesti. Svern tajus, et peab kõige kiuste koju minema. Löödult otsis ta õiget teed. Olles jõudnud trepikotta kohtas ta oma naabrit, kes tervitas teda lärmakalt. Hästi vaikselt, peaaegu kuuldamatult, vastas Svern: "Tere".

viies

"Kraaumph!" haaras Ussikunn oma hambusse järgmise palakese. Ja liikus edasi.Reeglid ussimängus on väga lihtsad. Ei tohi liikuda vastu barjääre ega vastu ennast ja tuleb süüa võimalikult palju palakesi. "Kõik sõltub meetodist", oli Ussikunn alati öelnud. Ta võitles numbritega, võitles sekunditega, hallide seintega ja halli elektroonikaga selle taga. "Kui on loodud mäng, peab keegi selles võitma", ütles ta pikkadel maratonidel, mil skoorid kasvasid suurteks ja tihti pidi otsastalustama. Keskendunult klõbistas ta oma klahvidel, ega lasknud millestkiennast häirida. Aeg ajalt tõstis ta silmad, aga mitte pead.Level 6. Olud muutusid kitsamaks. "Nonii, nonii" mõtles Ussikunn. Täiskiirusel otse barjääri poole kihutades kostus ta suust rahulik ümin: "...tall and tan and young and lovely... ...the girl from Ipanema goes walking..." barjäär lähenes ohtlikult " ...and when she passes..." Ussikunn tegi pöörde viimasel hetkel. Ta otsekui RIIVAS barjääri, ent ei põrutanud sellesse sisse, ja liikus nüüd täpselt barjääri äärt mööda "...each one she passes, goes..." Korraga jäi Ussikunni alla väga palju vaba ruumi. "...Ahhh!..."

neljas

Kui ta oli peale seda kõike koju jõudnud, oli midagi muutunud. Murtult ja õnnetult, üritades siiski kuidagi kaitsta end täieliku meeleheite eest, või siis seda leevendada, veetis ta oma õhtu. Tükk aega ei võtnud ta koju jõudnuna tagi seljast, ega mütsi peast. Kägardunult istus ta enamuse ajast oma asemel, kuivanud pisarad näol, alles pikapeale libistas ta eemale mõne riideeseme, üritades mitte liiga palju rahmeldada ja liikuda. Säärases plinkivas meeleolus ta uinuski. Hiljem ta ärkas. Ja vaatas pea liikumatult toas ringi. Peagi märkas ta huvitavat asja, mis köitis ta tähelepanu. Pleksiklaasi serv tema laual ei olnud enam päris kohakuti laua servaga, klaasi serv ulatus natuke kaugemale laua servast.

kolmas

Jamesile oli seatud lõks. Teades, et James on kirglik õnnemängur ja kuna oli ka alust oodata tema "juhuslikku" külaskäiku tema klubisse, nägi Wilder oma võimalust. Panused tõusid kiiresti. J. Bond näis olnud unustanud oma tõelise eesmärgi nuhkida röövitud Heleni järele. Kell sai 12 ja lamp valgustas laua taga 7-et meest, kellest viis olid lääbakil ja läbi, kaks aga keskendunud ja kõvas edus. "Millele ta loodab?..." mõtles Wilder, kui kogu raha keskele lükati. Bond teadis, et on võitnud. Siis avati kaardid. Helen oli põgenenud.

teine

"Kuidas sa kavatsed seda muuta?" küsis Jack Marvelilt, kui nad seisma olid jäänud. Lifti uksed sulgusid.
"Me ei ole ju midagi halba teinud, nad PEAVAD meid uskuma."
vastas Marvel. Lift liikus vääramatult üha kõrgemale, Marvel oli vajutanud 54. Kohe kui uksed avanesid, tormas Marvel edasi, õnnetu Jack kannul.
"Ah et see ei olnudki nii?" küsis gangster ja silmitses Marvelit.
"No olgu, laske jalga."
Seda ei pidanud kaks korda ütlema. "Vedas" sosistas Jack, kui nad selja keerasid. Vaevalt olid nad mõned sammud liikunud kui kõlas lask ja Jack kukkus näoli maha. Marvel ei vaadanud tagasi vaid jätkas liikumist.
Armastust ja headust on siin maailmas täpselt nii palju, kui on. Või mitte päris täpselt.
Marvel seisis õues kõrghoone ees.
Liiklus möirgas.

esimene

Pete ronis autost välja. Tõsise näoga astus ta MacGyveri juurde.
"Asi ei näe sugugi hea välja." ütles ta, "Kaalul on väikese tüdruku elu, jälle."
"Ta ei jõua kaugele, Pete, ta ei jõua, usu mind." vastas MacGyver.
Pete nõjatus vastu äärt ja vaatas ilmetu näoga maha. Ta oleks andnud nii mõndagi, et Murdoc maa pealt kaoks. Mees, kelle jaoks see kõik näis olevat lõbus. Korraga tajus ta kurjuse sügavust ja õudu.
McGyver oli jõudnud tagasi. Ta kandis süles väikest tüdrukut. Ta oli päästnud Mary Murdoci käest, ent olulisel hetkel säästnud Murdoci elu, mis oli tema kätte langenud.
"Sa tegid mida?!" nõudis Pete, "Sa purustasid selle köie?! Sa säästsid ta!" oli Pete meelehärmis.
"Ma lihtsalt pidin, ma lihtsalt pidin seda tegema!" vastas MacGyver Pete'ile sügavalt silma vaadates, ainult temale omase üliveenva häälega.
Pete hingas sisse ja ohkas. Siis tõstis ta uuesti silmad. MacGyver oli parim mees, kes tal oli. Ta istus oma autosse ja sõitis ära.
Sõidu ajal ütles ta paar korda: "****".