üheksateist

Bruno istus autos ja sõitis vaikuses.
Oli miski, millega ta pidi leppima ja arvestama.
Vaikselt ja otsekui tardunult istus ta rooli taga, mida
polnud vaja kuigi palju keerata, tundmata liigset huvi
välise suhtes, vaatamata isegi tahavaate peeglisse.
See vastuolu selles hoones oli tal meeles. Kõiki neid
putukaid ei olnud seal olnud ega saanudki olla, seda ütles
ka uurijate lõplik aruanne. Aga ometi oli ta neid näinud.
Nad olid seal aga nad ei olnud seal.
- Ta teadis seda.