Kirjavahetus

Martinile pandi pärast avariid arstide poolt uus pea.

On keegi temaga pärast seda rääkinud?

Kohtusin temaga enne operatsiooni, ta mõjus ebalevalt.

Mulle lubas helistada, kui on kosunud, kuid nüüd on vaikus olnud.

Otsustasin ise kohale minna viimaks. Pean ütlema, et opp on teda muserdanud. Alguses ei tahtnud mind äragi tunda. Oli kogu aeg väga kuri, sealhulgas ka arstide peale ja sogas mingist ülekohtust. Ei saanud temaga normaalselt rääkidagi. Viimaks mul viskas üle ja ütlesin talle otse silma sisse: "Martin!  Inimesed on sinu pärast viimasel ajal palju muretsenud! Arstid on teinud tohutu töö! Võta nüüd mõistus pähe, ja lõpeta see pirtsutamine! Ma tõesti ei arvanud, et sa nii nõrga iseloomuga oled!!" Selle peale ahmis ainult õhku, loodetavasti jõudis midagi ka kohale.

Jah, kuulsin ka, et ta on justkui mingis eituse faasis, väga morn ja isegi häiritud. Ei taha kedagi näha ega kuulda. Vanatädi oli tal käinud külas, kes on ta ainuke sugulane ja ta ei olnud öelnud ühtegi sõna, oli hullumeelsel pilgul tühjusse vahtinud ainult. Oli öelnud õdedele, et ei soovi haiglast lahkuda. Aga ta peab vaikselt jälle oma eluga hakkama edasi liikuma. Firma vajab ikkagi ka juhti.

Teate mis, ta saab kolmapäeval välja - teeme talle ühe rõõmsa peo. Viime ta otse pubisse, toidame ja joodame, viskame nalja ja kutsume palju vanu kursaõdesid ka sinna.

Helistasin talle, ta ütles, et teda ei seo selle eelneva eluga mitte miski, et ta ei hakka juhtima mingit firmat ja ta ei taha neid nn oma sõpru näha. WTF??

Issand. Ma proovin ka, ma messin talle.

“Hei Martin! Pea püsti, maailm ootab!! Kolmapäeval lähme otse linna peale!! Võtame su varandusest mõned miljonid ja teeme ühe võimsa peo! Kati, Irma ja Mari tahavad Sind ka väga näha!! Tuled???”  

Hello!! Sain viimaks vastuse - ta ikkagi tuleb!!!