kakskümmend

Jesse oli ammu juba tahtnud seda öelda, ent nüüd tundus, et hetk ei olnud selleks sobiv. Murelikult nagu munas kana vaatas ta Kate'i ja üritas jutuajamist selle peale viia - liiga palju oli plaane tehtud ja energiat kulutatud, et nüüd lasta kõigel lihtsalt tühja joosta. Ent Kate oli kuidagi hajusa olekuga, või nii Jessele vähemalt tundus. "Kuhu me niiviisi jõuame", mõtles Jesse, "muudkui venib see asi."
"Mulle nii meeldis viimati Londsdale'is," ütles Kate korraga, "oled sa kuulnud, et seal oli kunagi tehas? Seal toodeti meeletult palju pomme."
"Pomme, pomme, pomme...." korrutas Jesse masinlikult, samas kui ta mõtted olid endiselt mujal. Oli möödunud täpselt poolteist tundi - Jesse silmad paindusid veidi kitsamaks, kui ta Kate'i poole pöördus, vererõhk ta ajupoolkerades tõusis, ta võttis kopsud õhku täis ja lausus:

"Looks like we just dodged a bullet, Dave!!" Challenger oli õhku tõusnud, peale kõiki neid probleeme ja hoiatusi riskikomisjonilt. "Phew, now the Big Sam's off our back after all! It's our time, Stuart!, it's our time...", lisas Dave vaadates juhtimiskeskuse aknast kosmosesüstikut uhkelt taeva poole kihutamas - peale starti, millest oli õige pea möödumas 178. sekundit.