kohutav valik
Robert astus kodust välja solvunult. Ta ei olnud nii väga solvunud oma tuttavate suhtumise peale, ega selle peale, et ta oli sunnitud välja minema. Ja kuidas sa üldse suudad olla solvunud, kui sa oled ise süüdlane. Asi oli hoopis muus. See oli rohkem nagu õnnetu olemine ja solvumine kogu selle universumi peale, kus säärane olukord võimalik oli.
Siiani ei olnud keegi veel helistanud. Ta astub trepist alla ja kõnnib ettevaatlikult tänaval. Osalt, kuna ta ei soovi, et keegi ta ära tunneks, osalt, kuna viimase aja sündmustega kaasnenud stress oli ta kõhu korralikult korrast ära löönud. Miks Kaido ei helista, kõik oli ju juba varem kokku lepitud..., kipitab ta. Aga võib-olla Kaido ei helistagi enam. Võib olla nii ongi parem.
Poes märkab ta kergendustundega, et ostjaid on vähe. Korraga jääb ta vaatama ühe naise punases mantlis selga. Täpselt nagu Mari punase mantliga selg, käib ta ajust läbi äkiline ohtu märkiv elektrilaeng. Võimalust kasutades keerab ta ennast vargsi ringi ja liigub teises suunas. Vist siiski mitte, loodab ta.
Sobiva püksipaariga proovikabiini sisenedes kuuleb ta läbi eesriide kahe noore tüdruku juttu: "Kuule see ongi see, kes ei läinud sinna." irvitab üks. "Ei tea, miks ta ei läinud?" Küsib teine lõbusalt, ja on tunda, et need tüdrukud on valmis hinnanguid andma. "Mis VAHET seal on" küsib teine, mis on ühtlasi mõeldud ammendavaks vastuseks. Hõõ hõõ hõõ, oh my god. Huvitav, mõtleb Robert, et inimesed näivad uskuvat, et kui teine inimene on silma eest varjus, et siis ta ka ei kuule. Ta kõht mulksatab. Mõnikord muidugi ei hoolitagi sellest, et sa neid kuuled, mõistab ta vahetult järgmisel hetkel.
Püksid sobivad hästi, kuid ta ei ole võimeline selle üle rõõmustama. Sa ei rõõmusta ju, kui sõidad oma auto sodiks ilusa ilmaga. Ta otsustab püksid jalga jätta ja suundub kassasse. Ta põrnitseb kassakaussi samal ajal kui kassapidaja silmad peatuvad tema näol. Makseterminal streigib ja inimesed Roberti selja taga aina kogunevad, nende hulgas ka puberteet-tüdrukud, kes endiselt omavad soovi maailmale väga palju öelda. Aga enamus inimesi ei teagi sellest üldse, sisendab Robert endale, keset piinarikast ootust. Ja järgmisel hetkel saabubki abi. Kõlll! Teeb telefon Roberti kotis. Kaido!! Instinktiivselt õlekõrre poole sööstes kummardub Robert järsult oma koti suunas, ning sel samal hetkel purtsatab tema tagutosast välja suur kogus seeditud toitu.
Halb. Väga halb.
Roberti mõtetes puuduvad hetkel värvid.
Puuduvad ka pildid. On ainult hall. Ja teadmine. Halb. Tema olukord on ilmne.
"Issand jumal!" hüüatab müüja.
"See on ju seesama mees, kes ei..." kostub järjekorrast.
"Pole viga, las ta olla, ma ostan need püksid ju ära", ütleb Robert, endale võõra häälega, andes mõista, et ta ei ole ju ometi kellegi huve kahjustanud.
"Kontol ei ole piisavalt vahendeid" loeb müüja kalgi ja kõva häälega makseterminali ekraanilt.
"Kõlll!!" jätkab telefon.
"Aga..." alustab Robert. Müüjagi on ta vist ära tundnud ja äsja aset leidnud purtsatuse valguses ei soovi jääda järjekorra silmis valele poolele rindejoont.
"Te peate need nüüd ära võtma!! Te peate need ju puhtaks tegema!!"
Robert tunneb, kuidas tema organism paiskab verre erinevaid mürke - mürke, mille mõju on pikaajaline ja ränk. “Kõllll!!” jätkab telefon. Ei ole Kaido, on hoopis pank, fikseerib Roberti vahemälu - koorma raskemaks muutumine ei ole hetkel isegi eristatav. Reject call.
Ta astub kassast veidi vasakule, jäädes oma täistehtud alakehaga siiski kassalaua varju ja laseb müüjal vahepeal teiste klientidega tegeleda. "Issand milline hais!", "Öäkk!!" kostub. On ka neid, kes ei pea paljuks teda põlglikult ja lausa kurjalt vahtida, kui ta vaikselt oma pükse jalast võtab. Damage control: inimesi on siin poes siiski vähe, ja keegi neist ei tunne mind päriselt. Kuigi mõned ilmselt on kuulnud ühest tema valikust.
Teiselt poolt läheneb punase mantliga naine. See ON Mari. Mari silmad on kõnni ajal fikseeritud Roberti näo suunas ja naeratavad. See tähendab küll seda, et Mari ei taipa tema hetkeolukorda, kuid ühltasi ka seda, et Mari on teda märganud, mis muudab esimese õnnestumise sama hästi kui mõtetuks. Robert mõistab, et kui ta naeratab naisele vastu, võib viimase liginemine tekitada neile ühise mittesoovitud mälestuse.
On siiski väike võimalus, et ta ei tule sellele poole kassat ja lahkub peale põgusat tervitust. Roberti haisuvinest ääristatud näole ilmub ebaloomulik ja punast värvi naeratusgrimass. Mari samm võtab kursi Roberti suunas ja selle kummalise nähtuse poole hoogsalt edasi astudes alustab ta juba eemalt: "Kuule Robert, ma juba tahtsin küsida, et mis sul ometi viga oli, et sa ei läinud..."
Viimaste sõnade juures jõuab Mari rõõmsate ja korrapäraste kingakõpsude sümfoonia Robertile päris lähedale, kuid vääramatult nagu hiirele taevast kallale sadav kull, muutub see ühe õnnetu hetkega koledaks kakofooniaks, sõnaline osa vakatab sootuks. Peale traumeerivat hetke, mille jooksul jõuab info naise silmadest tema ajusse ja algatab seal mõned protsessid, kogub Mari oma samme ja üritab leida vaatamiseks midagi muud. Silmad tunduvad tal praegu suisa üleliigsed. Ja mitte ainult silmad, vaid ka nina. Tagasi vaatamata liigub ta poest välja. Nagu viimane rong.
Kui Robert sel hetkel üldse enam midagi mõtles, kui kogu ta vaimne olemus ei olnud põgenenud lõpmatult korduvasse õnnelikku fantaasiasse, kus ta istub oma vanaema õunapuu all, võis ta oma kohutava eksimuse viimase refrääni juures näha kahte võimalust. Mari käitumine võis tähendada, et neiul hakkas temast kahju teda nii nähes ja et ta ei tahtnud talle lisapiinlikust tekitada oma kohalolekuga. Ka võis see tähendada, et Maril hakkas paha ja see paha seostub nüüd tema peas väga otseselt Roberti kõige sügavama olemusega. Ei tea. Ja on seal ka vahet. Kas sind pekstakse mutrivõtme või viiliga. Kusagil tulevikus võis peituda veel ka parem olukord, kuid see kõik oli väga väga kaugel.
Oleksin ikka pidanud minema valima, mõtles Robert.
Kõik sai alguse sellest otsusest.
