Toomas

Toomast võis pidada erakordseks meheks. Mitte küll seepärast, et ta avalikel esinemistel oma võimsa hääle ja tõsise ilmega säras, ega mitte ka seepärast, et ta spordivõistlustel oma suure ja atleetliku kehaga kaassportlasi tihti eemale tõmbuma võis panna, ei, peamiselt seetõttu, et ta oli visa. Isegi kui ta täheldas aeg-ajalt, et teiste suhtumine temasse kuidagi isemoodi oli - kas oli tegu näiteks mõne lühikeseks jäänud käepigistusega, või mõne pilguga, mis liiga kiiresti tema silmist ära pööras, pidas ta sääraseid nüansse vähetähtsateks ja juhuslikeks, ega lasknud nendest end vähimalgi määral häirida, nagu müürsepp ei tee välja sipelgatest tööplatsil. Alati ei olnud see lihtne. Toomas mäletab siiani ühe oma tuttava nägu, kes ühe arusaamatuse lõpufaasis oli otsustanud talle midagi välja öelda: “Vaata ennast ometi!” Raske oli öelda, kas teistele inimestele langes osaks sama palju kõõrdpilke kui temale. Ja kuidas sa seda mõõdadki - see oleks nagu üritaks palja silmaga teletorni täpset kõrgust kindlaks määrata - kõik ainult ujub silme ees. Misiganes ka ei ole lahti maailma või minuga, küsimus on nagunii selles, kuidas ma edasi lähen, rahustas ta ennast. Oma õnne ja armastuse otsingutel ei lasknud ta ennast heidutada pisiasjadest või probleemitsemisest tühja koha peal. Toomase visadus viis ta ka sihile. Ta tutvus erakordse naisega, kellega tundis suurt hingesugulust. Tal oli raske öelda, mispärast ta just selle naisega nii hästi sobis, kuid see sobivus tundus talle olevat väga selge.