seitseteist

2006. Jalgpalli MM. Mängud prantsusmaad esindava Zinedine Zidane'i jaoks on läinud tõusvas joones - tema liikumisi näidatakse päeva kokkuvõtetes ja käivad jutud, et ta võidakse valida turniiri parimaks. See on suurepärane võimalus. Minna igavikku, kinnitada end legendina, teha ennast suureks. Saabub finaal ja lootused saavad kinnitust üha enam. Mäng sujub, kirja läheb värav, ja kogu möödunud au ja kuulsus hakkavad rääkima oleviku kasuks. Olukord on kergelt harjumatu. Enam ammu ei ole see olnud nii, ent seda suurem on võimalus. Veri lööb pähe, adrenaliin möllab, tunded eksalteeruvad. See olen mina! Zinedine Zidane! Ma olen maailma parim jalgpallur, kaugelt parim. Erutus on seda suurem, et nüüd saabuv triumpf ei oleks enam niivõrd tööga teenitud võit (sest töö klubis on jäänud tuimuse ja ükskõiksuse varju) vaid seega pigem õnnistus tema isikule. Faktile, et ta on Zinedine Zidane, eriline jalgpallur, eriliste oskustega. Jäänud on veel 10 minutit, et panna see asi kotti, et see lõpetada, veel 10 minutit, või 40, koos lisa-ajaga, et pidada vastu ja tunda rahulolu. "Särgi võin ma sulle hiljem anda", lausun madala üleoleva häälega. "Ehk annad hoopis oma õe ".... Oot oot.... "Või ema..., mul suva." No kurat.. Korraga kõlab kutse olla Simeone Barzagli, olla Massimo Oddo, olla Nicole Abidele. Mängija, kes sellele ei reageeriks. Keskpärane mängija, kelle asi pole sellele reageerida, keskpärane mängija, kes ei tunne end erilisena, kes ei olegi eriline. Fuck. On raisk. 8 sekundit. 8 sekundit. See ei sobi, mitte täna, mitte praegu. Otsus? Otsust on vaja, reaktsiooni on vaja, 7 sekundit, otsust ei ole, aga kuna aeg on lõppemas, mõned kiiremad sammud, Materazzist ettepoole. Kuhu nüüd, seal ta seisabki, otsust ei ole ikka veel, ka ei ole aega ja ei ole väga palju valikuid. 4. See on mees, kes selle kõik ära tahab rikkuda 3. Nii ei lähe 2. 1. otsus. 0.

Veel mõned söödud, Gattuso on seda märganud, kõlavad hüüded. Pirlo ja Gattuso selgitavad, kohtunik käib konsulteerimas. Punane kaart. Kõik on läbi. Kahetsus on neile, kes valivad valesti. Minul ei olnud valikuid, mina ei kahetse. Kordagi. Võib-olla see pidigi juhtuma. See on minu olemus. Mind valitakse ikkagi parimaks mängijaks. Istun hotelli rõdul ja joon oma mahla, võib-olla kunagi hindan selle ümber, aga mitte praegu, mitte praegu.... võib-olla kunagi.