kakskümmend

Jesse oli ammu juba tahtnud seda öelda, ent nüüd tundus, et hetk ei olnud selleks sobiv. Murelikult nagu munas kana vaatas ta Kate'i ja üritas jutuajamist selle peale viia - liiga palju oli plaane tehtud ja energiat kulutatud, et nüüd lasta kõigel lihtsalt tühja joosta. Ent Kate oli kuidagi hajusa olekuga, või nii Jessele vähemalt tundus. "Kuhu me niiviisi jõuame", mõtles Jesse, "muudkui venib see asi."
"Mulle nii meeldis viimati Londsdale'is," ütles Kate korraga, "oled sa kuulnud, et seal oli kunagi tehas? Seal toodeti meeletult palju pomme."
"Pomme, pomme, pomme...." korrutas Jesse masinlikult, samas kui ta mõtted olid endiselt mujal. Oli möödunud täpselt poolteist tundi - Jesse silmad paindusid veidi kitsamaks, kui ta Kate'i poole pöördus, vererõhk ta ajupoolkerades tõusis, ta võttis kopsud õhku täis ja lausus:

"Looks like we just dodged a bullet, Dave!!" Challenger oli õhku tõusnud, peale kõiki neid probleeme ja hoiatusi riskikomisjonilt. "Phew, now the Big Sam's off our back after all! It's our time, Stuart!, it's our time...", lisas Dave vaadates juhtimiskeskuse aknast kosmosesüstikut uhkelt taeva poole kihutamas - peale starti, millest oli õige pea möödumas 178. sekundit.

üheksateist

Bruno istus autos ja sõitis vaikuses.
Oli miski, millega ta pidi leppima ja arvestama.
Vaikselt ja otsekui tardunult istus ta rooli taga, mida
polnud vaja kuigi palju keerata, tundmata liigset huvi
välise suhtes, vaatamata isegi tahavaate peeglisse.
See vastuolu selles hoones oli tal meeles. Kõiki neid
putukaid ei olnud seal olnud ega saanudki olla, seda ütles
ka uurijate lõplik aruanne. Aga ometi oli ta neid näinud.
Nad olid seal aga nad ei olnud seal.
- Ta teadis seda.

kaheksateist

24. veebruar. San Siro staadion. Kell 23.05.
Külalismeeskonna riietusruum. Staadionilt edasikanduvate, atmosfääris sulanduvate ja ruumide poolt moonutatud ovatsioonide varjus kerkib esile üks teine, palju vaiksem ja selgepiirilisem heli. Keegi kraabib riietusruumi ukse taga, justkui üritades küünitada lingini ja seda, kerge tihkumise saatel, avada. Mõne minuti pärast see varajasel ümberriietumishuvilisel ka õnnestub. Sisse roomab C. Ronaldo, kes on väga õnnetu olemisega - kes ei teaks, et ManU värv ongi punane, võiks nooruki punaka kuju nägemisest sellisel kujul isegi eksliku järelduse teha. C.R. otsib nina luristades ja pisaraid laiali nühkides välja oma telefoni ja laseb kutsuda.

"Jade? Jade?"

"Crissy!!! How are You!! How did' go!!!??"

"Listen, Jade, listen, you there? You there, Jade? Yes, 'just want to say, listen, dear, it's just like it's...."

"Crissy!!! What are you about!? How'dit go?!! The game!!!!??"

"Game... game...?... oh" - purskub nutma.

"Cristiano!!!! What's the matter???? You did play the game tonight?
With Inter Milan? Right? They didn't bench you now did they?"

"No..... Jade, they didnt bench me - however, Jade... by the way - you
remeber this american bloke in 96 olympics..., who ran 100m, and also did longjump, you know, we were excited and all that, he won both, and he was fast and everything, but you know - was he really all that fast, I mean...., was he really....?"

"What now, Crissy, whats that - they also said that -you- were one of the best attacking midfielders in the modern game, now they did they not.."

"Well yes, they did, I mean I was, I mean, I am, I mean, I thought I was.... Listen Jade, gimme Dave, s'he Ok? "

"You're talking riddles, now get it together!, Dave's sleeping, of course, I mean, did anything happen? At the game??"

"Yeah, I mean, Dave, I mean, I believe I'm gonna spend lot more time whit him, you know, maybe we move to someplace quiet, lay low.... I mean.... did you know..., thats where they build these lamborghinis, now it's here, in italy, it's here they build them, you know..... these supercars..."
C.R. kõne katkestab ruumi uksest mööda tõttav ja karjuv inimene:
"incredibile! incredibile! allenatore!! cagliomercato vittoria! vittoria....", kaugenevad tema hüüded koridori teise otsa.

"Well, yes, Crissy, why you acting like that? are you injured?"

"No I'm not injured, I mean, not like that, I mean, I'm not"

"So what happened? You win? you lose? Howd game go?"

"The game? The game? There was no -*'GAME'*-." köhib verd.

"So WHAT was it?!?!?!"

---- "It was a slaughter."

seitseteist

2006. Jalgpalli MM. Mängud prantsusmaad esindava Zinedine Zidane'i jaoks on läinud tõusvas joones - tema liikumisi näidatakse päeva kokkuvõtetes ja käivad jutud, et ta võidakse valida turniiri parimaks. See on suurepärane võimalus. Minna igavikku, kinnitada end legendina, teha ennast suureks. Saabub finaal ja lootused saavad kinnitust üha enam. Mäng sujub, kirja läheb värav, ja kogu möödunud au ja kuulsus hakkavad rääkima oleviku kasuks. Olukord on kergelt harjumatu. Enam ammu ei ole see olnud nii, ent seda suurem on võimalus. Veri lööb pähe, adrenaliin möllab, tunded eksalteeruvad. See olen mina! Zinedine Zidane! Ma olen maailma parim jalgpallur, kaugelt parim. Erutus on seda suurem, et nüüd saabuv triumpf ei oleks enam niivõrd tööga teenitud võit (sest töö klubis on jäänud tuimuse ja ükskõiksuse varju) vaid seega pigem õnnistus tema isikule. Faktile, et ta on Zinedine Zidane, eriline jalgpallur, eriliste oskustega. Jäänud on veel 10 minutit, et panna see asi kotti, et see lõpetada, veel 10 minutit, või 40, koos lisa-ajaga, et pidada vastu ja tunda rahulolu. "Särgi võin ma sulle hiljem anda", lausun madala üleoleva häälega. "Ehk annad hoopis oma õe ".... Oot oot.... "Või ema..., mul suva." No kurat.. Korraga kõlab kutse olla Simeone Barzagli, olla Massimo Oddo, olla Nicole Abidele. Mängija, kes sellele ei reageeriks. Keskpärane mängija, kelle asi pole sellele reageerida, keskpärane mängija, kes ei tunne end erilisena, kes ei olegi eriline. Fuck. On raisk. 8 sekundit. 8 sekundit. See ei sobi, mitte täna, mitte praegu. Otsus? Otsust on vaja, reaktsiooni on vaja, 7 sekundit, otsust ei ole, aga kuna aeg on lõppemas, mõned kiiremad sammud, Materazzist ettepoole. Kuhu nüüd, seal ta seisabki, otsust ei ole ikka veel, ka ei ole aega ja ei ole väga palju valikuid. 4. See on mees, kes selle kõik ära tahab rikkuda 3. Nii ei lähe 2. 1. otsus. 0.

Veel mõned söödud, Gattuso on seda märganud, kõlavad hüüded. Pirlo ja Gattuso selgitavad, kohtunik käib konsulteerimas. Punane kaart. Kõik on läbi. Kahetsus on neile, kes valivad valesti. Minul ei olnud valikuid, mina ei kahetse. Kordagi. Võib-olla see pidigi juhtuma. See on minu olemus. Mind valitakse ikkagi parimaks mängijaks. Istun hotelli rõdul ja joon oma mahla, võib-olla kunagi hindan selle ümber, aga mitte praegu, mitte praegu.... võib-olla kunagi.