kuues

Svern oli väsinud. Rahulikul, otsekui tuikuval sammul, hõlmad lahti, astus ta mööda tänavat ja lasi sügistuulel enese vastu puhuda. Ta tahtis seda endiselt teha, ent enam ei olnud kindel, kuidas. Võib-olla oli ta liialt uljas olnud oma esialgsetes plaanides. Ma tean, et ma suudan, ütles ta enesele siiski. Helises telefon.Tal oli olnud aega, ent seda jäi aina vähemaks. Oda liigub b7-f8. Kuningas jääb kaitseta. Vanker d6-d4. See muutub absurdseks. Telefon helises uuesti. Svern vaatas ekraani tumma näoga. Keegi tahtis teda kätte saada. Ent juba homme pidi ta superarvutiga viimase mängu pidama ja ei soovinud kellegagi rääkida. Ta vajus uuesti mõttesse, lipp g4-c5, ettur i2-i3. Miks ma seda teen, küsis ta eneselt, kui oli end niimoodi mitu tundi vaevanud, pea juba hämarduvas linnas korraks kuklasse lükates. Lõpuks jäi ta seisma. Ta oli eksinud. Ma tean, et ma suudan, ütles ta uuesti. Aga kui ei suuda, tekkis mõte. Telefon helises uuesti. Svern tajus, et peab kõige kiuste koju minema. Löödult otsis ta õiget teed. Olles jõudnud trepikotta kohtas ta oma naabrit, kes tervitas teda lärmakalt. Hästi vaikselt, peaaegu kuuldamatult, vastas Svern: "Tere".