seitsmes

Wolfi nägu oli paistes, pundunud ja verine. Ometi pidi ta minema edasi, uks-ukse ja koridor-koridori järel pidi ta kammima seda neetud ehitist. Kui ma ei eksi, ja siin urgastes võis tihti eksida ja unustada, oli vabadus see, mida ta otsis. Ta jõudis järgmise ukse taha. Uks avaneb ja Wolfenstein vajub tahapoole tema enese relva tõukejõust, mis pritsib valimatult kuule avanenud ukse tagant ilmunud sõdalaste poole. Sisse, välja. Uuesti tuld, üks mees veel, reamees. Ruumide rõskus, ja akende puudumine andsid põhjust otsida lifti (ja kuna algversioon töötas vaid ühel tasapinnal korraga). Aidake mind siit ometi välja! Röökis Wolfenstein. Viimaks jäi ainukeseks võimaluseks massiivse musta uksega ruum, mis oli kindlalt lukustatud. Tänu võtme puudumisele ei saanud Wolfenstein sinna kuidagi minna. Jõuetult ja meelt heites kolas ta juba tuldud teed, otsides võtit, mis oli peidetud. Viimaks ta peatus. Sõnatult vahtis ta tema ees kerkivat arulagedalt ülespuhutud ja üleelusuuruses portreed Hitlerist. Ta tõstis automaadi ja sihtis seda. Lasi sellel taas langeda. Vaatas pilti veel. Võttis seejärel vöölt püstoli ja sihtis pildile täpselt kõige uhkema ja esileulatuva ordeni pihta. Enne kui lasu kaja jõudis hajuda, tõusis kuuldavale krigin, mida tekitavad üksteise vastu hõõrduvad kiviplokid. Hitleri nägu Wolfensteini ees hakkas korraga taganema.