neljas

Kui ta oli peale seda kõike koju jõudnud, oli midagi muutunud. Murtult ja õnnetult, üritades siiski kuidagi kaitsta end täieliku meeleheite eest, või siis seda leevendada, veetis ta oma õhtu. Tükk aega ei võtnud ta koju jõudnuna tagi seljast, ega mütsi peast. Kägardunult istus ta enamuse ajast oma asemel, kuivanud pisarad näol, alles pikapeale libistas ta eemale mõne riideeseme, üritades mitte liiga palju rahmeldada ja liikuda. Säärases plinkivas meeleolus ta uinuski. Hiljem ta ärkas. Ja vaatas pea liikumatult toas ringi. Peagi märkas ta huvitavat asja, mis köitis ta tähelepanu. Pleksiklaasi serv tema laual ei olnud enam päris kohakuti laua servaga, klaasi serv ulatus natuke kaugemale laua servast.