kolmteist

"Nii see siis ongi" ütles Wayron väsinult. Ta oli oma pronksise sõjahobusega teel olnud juba kaks päeva ja tema silme ees laius Tumeda Päikese valduste trööstitu, otsatu ja kõrvetav kõrb. Peamiselt vaikides vahtis ta seda istudes oma kurnatult lonkiva hobuse seljas. Ta ei teadnud enam, mis saab edasi. Lootus oli lahkunud sellelt maalt. Aga vähemalt on siin keegi, mõtles Wayron, sellel muidu täielikult inimtühjal maal.