üksteist

Levis vedeles madratsil akna all, lõug patja surutult silmitses ta oma kontspekte lugevat Raitu.
"Kui kaua sa niimoodi vastu pead?" küsis ta.
"Sa teed kogu aeg tööd, miks sa kunagi ei puhka, sellel ei ole ju mingit mõtet."
"Aga kes võiks selle töö minu asemel ära teha, mida ma praegu teen?"
"Sa ei vastanud mu küsimusele. Ma ütlesin, et sellel ei ole mingit mõtet, miks sa ei võiks puhata?"
Rait vaatas Levisele otsa ja vaikis, justkui mitte tahtes vastata.
"Mida sa näed, kui sa vaatad sellest aknast välja, mis sellest läheb paremaks, kui sa selle töö ära teed?"
"Ma näen ühte, pidevalt muutuvat maailma", vastas Rait.