üheksas

"Ja mis siis vene ajal nii väga viga oli?" küsis vanaema.
"Üks asi võib olla majandus, aga küsimus on ka põhimõttes, kui sajad inimesed surid metsades sõdides ja võideldes selle võimu vastu, kuidas sul häbi ei ole nüüd öelda..."
"Sina ära mind häbista" lõikas vanaema noorele Levisele vahele. Ent Levis jätkas:
"Ma tean ka seda, et paljud inimesed on selle osas ignorantsed, ja sisuliselt on nad väikese kasu nimel valmis oma vanaema maha..."
....Vanaemal oli kiire. Ma pean Avakate tulekuks maale jõudma ja ettevalmistusi tegema. Et kui nad tulevad, oleks kõik valmis. Ma ei saa seda viimasele hetkele jätta, oli ta öelnud.....
....Levis vakatas. Vaadanud vanaemat, pööras ta pilgu ära. Mõnda aega istus ta vaikselt. Vanaema kolistas pottidega. Levis ei tahtnud tülitseda, ent kui ta nüüd ütleks midagi lepitavat, tunnistaks ta oma teooria, nägemuse vildakust. Ometi oleks hea mõelda, et tõde lõppkokkuvõttes annab parema tulemuse, et me ei vaju täielikult inimlike nõrkuste mülkasse, vaid et midagi asub ka kõrgemal, mille poole vaatamine tõstab meie näod välja veest. Isegi kui me oleme lainetes. Oleks ometi mingi valgus, mingi sisu, mingi mõte.
"Ma loodan, et sa minust valesti aru ei saanud. Sellisel juhul ma vabandan, vanaema." ütles Levis. Avakate tulekuni oli veel natuke aega.